Kiri iseendale ja tervendamine

Avaldan kirja, mille kirjutasin ligi kaks kuud tagasi iseendale, et selgitada ja vabastada tundeid. Kutsusin esile tervenemise, mis vajas esialgu oma tunnete tunnistamist ning pinnale tõstmist. Olin omadega emotsionaalses ummikus ja otsisin väljapääsu. Avaldan selle teadvustamiseks, et me ei ole oma raskustes üksi. Spirituaalne ärkamine on kohati valulik protsess, mil mõistad kõiki aspekte, kus vajad tervendamist. Tervenemine vajab endasse väga ausalt vaatamist, haavatavust ja enda lõplikult omaks võtmist. Oma positiivsete ja eriti varjukülgede!!! aksepteerimist. Me oleme hinged kehades ja kõik koguneb, millega ei tegele. Olen rahul, kui vähemalt üks inimene saab julgustust ka enda sees olev välja kirjutada või rääkida. Sellest ajast alates algab tervenemine, mis ei juhtu kohe, kuid juba esimene samm on hinnalise väärtusega.


Tahan lihtsalt oma tunded välja kirjutada. Tunnen, et me hõljume lihtsalt mingi energeetilises pallis ja kõik on mõttetu. Või kas on? Minu mõtted keerlevad ringi. Ühes päevas läbin kilomeetrite kaupa mõtted ja see on kurnav. Kurnav on see, et ma koguaeg analüüsin ennast. Analüüsin, mida mõtlen, mida teen, kuidas oleks kõige parem, kuidas olla õnnelik. Ükshetk mõtlen, et on hea kui elan kõik emotsioonid välja, järgmine hetk jälle mõtlen, et soovitatakse ju olla positiivne. Aga kas positiivne olles surud oma tunded alla ja lõpuks on veel halvem? Ei tea. Elu on üks müsteerium. Mul on juba pikemat aega olnud üks soov, mis ei ole lahenenud. Või kas on, aga hoopis teisel kujul? Kui kirjutasin ülesse, et tahan olla õnnelik, siis kas õnnelikkuseni viib hoopis see, mis on mul käes hetkel? Kas me üldse saame õnnelikuks? Või otsime ja otsime mingit võlujooki ning tegelikult on see kõik illusioon. Enesearengu raamatud räägivad õnnelikuks saamiseks, positiivselt elule vaatamisest, oskusest tegutseda. No pain, no gain. Kas on nii? Aga kuhu see taga ajamine viib? Olen arvanud, et kui jälle täidan ühe oma eesmärgi, siis olen õnnelik. Siis midagi muutub nagu võluväel. Ma olen lihtsalt väsinud. Väsinud mõtlemast, et kuhu see kõik viib. Väsinud kohustustest, pingutustest, raskustest, kurnavatest energiatest. Tahan olla lillelaps oma aasal. Tahan tunda kergust ja vabanemistunnet. Tahan tunda usku, et kõik on koguaeg hästi. Teadlikult saan aru, et ongi ju hästi. Aga me elame maailmas, kus pidevalt nõutakse midagi. Ühiskonnas surutakse peale, milline pead olema ja kui sul ei ole kõrgharidust või karjääri, siis oled mõttetu. Või panen endale ise need piirangud? Tahan tõestada, et ma olen võimekas? Jah, tahan, tahan siiani. Edukultus on nii pähe hakanud ja ambitsioonid keerlevad. Aga mis on elu mõte? Äkki ei olegi. Elu saab otsa kiiremini kui arvata oskad ja mis ma siis oma saavutustega teen. Lapselapsed meenutavad mind, aga mis siis olulisem on, kas magistrikraad või see, et olin õnnelik ning andsin ka oma järglastele rahutunnet edasi? Ma ei viitsi, ei jaksa enam vältida neid teemasid. Lükkan kõik lauale. Olen tihti teiste peale kade, liiga enesekriitiline, olen sisemiselt äärmiselt-äärmiselt tundlik. Kardan iga halba sõna, mis mulle öeldakse. Kardan teiste kriitikat ja hukkamõistu. Tahan olla see sama väike rõõmus tüdruk, kes tean, et sisimas olen. Olen ta aga ära peitnud, kuskile hingesoppi ja teda uuesti leida on raske. Tean küll, mida tegema pean. Pean minema sügavalt enda sisse, nii sügavale ja vaatama, mis seal toimub. Kus olen endale liiga teinud, lõpetanud enda hinge kuulamise ja toetamise. Tean, et see juhtus siis, kui hakkasin teiste arvamust endast olulisemaks pidama. Siis ma pean enda sisemise lapse tagasi kutsuma enda juurde. Kas ta tahab tulla? Äkki ta on minu peale nii pahane ja kurb, et põlgab mind ära? Pean tema käest vabandust paluma. Palun nüüd! Palun palun vabandust minu kallis sisemine laps. Ma tean, et sa oled nii puhas ja puutumatu. Sa oled minu suurim rõõm ja anna andeks, et ma jätsin su unarusse. Et ma sukeldusin täisvanute maailma ja kaotasin ennast ning sind. Ma tean, et sa oled kõige rõõmsam ja positiivsem olevus ning mina olen sina. Ma olengi see, see rõõmus laps, kes nägi head kõikides inimestes ja asjades. Ei mõistnud kedagi hukka, ei andnud hinnanguid. Kui jätsin su unarusse, muutus teiste arvamus mulle liiga tähtsaks. Mul oli ja on vaja tunnustust, kiitust ning paitust, et hakkama saada. Aga kas ma olen valmis seda endale pakkuma? Ma tahan öelda jah, aga ei tea, kas see õnnestub. Ma tahan sind sisemine laps, välja lasta, sest ma olen sina. Ma tunnen sinust niii puudust ja palun sind, tule tagasi. Palun aita mul rõõmu tunda hetkest, kus elan. Ma ei soovi olla õnnetu hiljem oma elule tagasi vaadates. Soovin tunda rõõmu, et hoolitsesin enda eest.


Kirjutamine aitab mul lasta oma tunded välja, nii kurvad ja sügavad, kui need ka ei oleks. Olen teinud vea, kui küsin koguaeg teiste arvamust. Ainuke inimene, kelle sõna peaks maksma on minu enda. Ma olen väsinud tundmast, et mul ei ole oma elu üle sõnaõigust. Ootan Universumi samme, et ta looks minu elu. Aga ma olen ju ise looja. Või kas olen? Kas meie saatus on ettemääratud või teeme ise oma samme? Äkki on see omavahel seotud, et osa asju on määratud, aga raja valid ise. Kas lähed pikka teed või otse. Kas elu mõte on otse minna? Võimalik, et peame kasvama oma kogemuste kaudu. Ma lasen nüüd kogu selle seisnud energia välja, mis mind takistab. Takistab ülemõtlemine, hirmud, ärevus, peavalu, mis tuleb endale tekitatud stressist. Mul on liiga palju ootusi ja hinnanguid, kuidas peaks olema. Ootused ei vii aga kuskile.


Eelnevat teksti kirjutades tundsin, kuidas alguses oli ikka väga-väga raske. Pisarad voolasid ja raskustunne oli nii suur. Mida edasi, seda kergemalt hakkasin ennast tundma. Mul ei ole midagi häbeneda. Olen, kes olen. Ja seejärel tundsin, kuidas minu ümber kogunevad toetavad energiad. Nad tulid mind tervendusse juhatama. Järgnev tekst ei ole minu poolt kirjutatud, vaid kanaldatud otse toetavatelt olenditelt. Ei tea, kes nad täpselt olid. Ilmselt inglid ja teejuhid. Kirjutasin välja nende juhised ja samal ajal rakendasin. Sain kinnitust, et kõigel on põhjus ja pidin selle läbi tegema. Võid ka ise proovida minna siia teksti sisse ja ennast tervendada. Usun, et see tekst kehtib ka teistele.


Lase vabaks! Lase kõik vabaks, nüüd. Tunne kergendust, sinult pühitakse ära kõik pisarad ja raskused. Tee on helge ja täis maagiat. Terve sinu elu on maagia ja kõik on tulnud, et sind toetada. Sa oled koguaeg toetatud, kõik on koguaeg hästi. Tegelikult ei ole mitte miski halvasti. Sa tead seda sisimas. Leia nüüd üles see koht, mis sul südames on rahus. Su süda teab, kuidas asjad on. Nüüd vaigista oma mõtted. Ütle, et ainult südamel on õigus määrata sinu heaolu. Mõtted las olla tagaplaanil, emotsioonil ela välja, aga ära keera neid enda vastu. Kui lähed liiga emotsioonidesse ja eriti teiste emotsioonidesse, siis tunned selle ära. Lõpeta see. Lihtsalt ütle, et kõik ja bloki see mõte ära. Mõeldud. Tehtud. Nüüd kutsu rahu enda sisse. Hinga sisse rahu ja ärevus, hirmud, raskused välja. Hinga välja kõik raskused, mis sa oled ise oma ellu toonud. Enamus on meie enda tekitatud. Tunne seda kanalit, mis tuleb sinu pähe. Sa oled ühenduses. Endaga. Universumiga. Toetajatega. Kaitsjatega. Lase minna. Lase ennast kanda. Lase vabaks kontrollisoovist. Sa ei saa midagi kontrollida peale oma hinnangu. Lase valed hinnangud vabaks. Sa tervened, nüüd. Ole hetkes. Rahune. Ma olen kanal. Juhin sind rahusse. Õnn on ülehinnatud, rahu on tähtsam. Pane silmad kinni ja ole. Ole endaga. Sa oled loonud temaga sideme. Sa oled nii palju arenenud ja nüüd ületasid järgmise raskuse. Jäta see hetkel enda teada ja ära kuuluta seda. Hoia seda endaga. See on kõige väärtuslikum. Lase vabaks kõik sinu kehas olevad blokid. Kui tunned kuskil seisma jäänud energiat, siis võta oma nähtamatu käega see energia koht kinni, pane sinna peale oma käsi ja valgusta seda. Võta sealt küljest ära see, mida sa ei vaja. Viska see puhastustulle. Rahusta ka oma pead, pane sinna ümber sädelev võru. Nagu inglitel on. See hoiab sinu energiaid ja maandab neid protsesse, mis käima lükkasid. Kõik on hästi. Ära karda. Võta omaks see, kes sa oled. Võta omaks tundlikus, rahutus, headus, õrnus, kõik tunded. Lase olla ja lase vabaks. Siit hakkab alles tervenemine. Tule uuesti enda sisse tagasi vahepeal, ära unusta ennast ära. Saavuta uuesti see kontakt, mis on nii puhas ja õige.



Vot niimoodi! Isegi nüüd seda uuesti lugedes tunnen, kui tugevalt see mõjus. Kui palju enda emotsioonide välja kirjutamine aitab ja toob selgust. Samuti sain kinnitust, et minu ümber on miskit enamat. Mind ja meid kõiki toetatakse alati! Tunneme seda või mitte. Ausalt, kui tunned ennast raskustes ja kergelt depressioonis, siis palun proovi see kõik välja lasta. Sa tead, milline viis sulle kõige enam toimib. Kutsu enda juurde sõtlumatud inglid, haldjad, teejuhid, kaitsjad, hingeloomad või kes iganes sind kõnetab... nad tulevad, alati. Luba neil olla ja lasta valgust sinu peale. Piisab vaid sellest, kui palud kõrgemat toetust. Pealegi, me suudame ennast ise ka väga hästi tervendada, sinus on jõud ja vägi!


Kõik algab sellest, kui endaga ausalt suhtled!



Spirituaalne Elustilist


  • Instagram

©2019 by Spirituaalne Elustilist.